Osooniaugu avastamisest Montreali protokollini

 

 

 

Antarktika osooniaugu avastamine

Osoonikiht kaitseb inimesi ja keskkonda päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Kemikaalid, mida nimetatakse osoonikihti kahandavateks aineteks (ODS), paiskuvad atmosfääri kontrollimatult varem; Need kemikaalid kahjustavad stratosfääri osoonikihti. 1985. aasta mais avaldasid ajakirjas Nature British Antarctic Survey (BAS) teadlased Joe Farman, Brian Gardiner ja Jonathan Shanklin oma tähelepanekuid osoonikihi suurte kadude kohta Antarktika kohal. BAS-i avastatud Antarktika osooniauk andis varajase hoiatuse osoonikihi potentsiaalselt ohtlikust hõrenemisest kogu maailmas.

Viini konventsioon, Montreali protokolli sissejuhatav osa

Tehnoloogia arenedes juhtisid teaduslikud uuringud tähelepanu tekkivale probleemile ja selle mõjudele, mis on osoonikihi hõrenemine. Meetmeid nõutakse juba aastaid. 1985. aastal loodi vastuseks osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon. Viini konventsioon oli esimene omataoline konventsioon, millele kirjutasid alla kõik asjaosalised riigid, see jõustus 1988. aastal ja saavutas ülemaailmse ratifitseerimise 2009. aastal.
Konventsiooni eesmärk oli edendada riikidevahelist koostööd, vahetades teavet inimtegevuse mõju kohta osoonikihile. Kuna konventsioon ei ole aga õiguslikult siduv, ei nõua Viini konventsioon riikidelt osoonikihi kaitsmiseks kontrollmeetmete võtmist. Montreali protokoll võeti selle probleemi lahendamiseks vastu 1987. aastal.

Mis on Montreali protokoll?

Montreali protokoll allkirjastati 1987. aastal ja jõustus 1989. aastal. Algselt allkirjastas lepingu 46 riiki ja nüüd on sellel ligi 200 allakirjutanuid. Osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll on ülemaailmne leping Maa osoonikihi kaitsmiseks, kaotades järk-järgult kasutusest seda kahandavad kemikaalid. Montreali protokoll on universaalne leping, mis reguleerib ligi 100 inimese loodud kemikaali, mida nimetatakse osoonikihti kahandavateks aineteks, tootmist ja tarbimist.

Mida ütleb Montreali protokoll?

Montreali protokoll vähendab erinevate osoonikihti kahandavate ainete tarbimist ja tootmist järk-järgult, kusjuures arenenud ja arengumaadele (edaspidi „artikli 5 riigid“) on kehtestatud erinevad ajakavad. Selle lepingu kohaselt on kõigil osalistel konkreetsed kohustused seoses erinevate osoonikihti kahandavate ainete rühmade järkjärgulise kaotamisega, osoonikihti kahandavate ainete kaubanduse kontrollimisega, andmete iga-aastase esitamisega, osoonikihti kahandavate ainete impordi ja ekspordi kontrollimiseks riiklike litsentsimissüsteemidega ning muude küsimustega. Arengu- ja arenenud riikidel on võrdsed, kuid erinevad kohustused, kuid mis kõige tähtsam, mõlemal riikide rühmal on siduvad, ajaliselt piiritletud ja mõõdetavad kohustused.

Montreali protokolli alusel kontrollitavad ained

Lisad A (klorofluorosüsivesinikud, haloonid)
Lisad B (muud täielikult halogeenitud kloorfluorsüsivesinikud, süsiniktetrakloriid, metüülkloroform)
Lisad C (HCFC-d)
Lisad E (metüülbromiid)
Lisad F (HFC-d)

Montreali protokolli toetab ÜRO Keskkonnaprogrammi Osoonisekretariaat

Lepingut arendatakse aja jooksul vastavalt uutele teaduslikele, tehnilistele ja majanduslikele arengutele ning seda pidevalt muudetakse ja kohandatakse. Lepingu juhtorgan on osaliste kohtumine, millele tehnilist tuge pakub avatud töörühm, mis mõlemad kohtuvad igal aastal. Osalisi abistab osooni sekretariaat, mis asub ÜRO Keskkonnaprogrammi peakorteris Nairobis Keenias.